Ajast ja arust: Tõnu Tormise portreefotod aastatest 1964-2008

Tõnu Tormis

1 / 4

Tõnu Tormis

2 / 4

Tõnu Tormis

3 / 4

4 / 4

Tutvustus

TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUKOGU II KORRUSE GALERIIS 18.10.2024-31.01.2025

TÕNU TORMISE (s 1954) rohketele portreefotodele tausta loomisel tasub teada, et paljud eesti fotograafid on kultuuritegelaste portreteerimist tähtsustanud oma missioonina number üks.

Justkui aimates meie rahvuse etnilise kadumise alalist ja traagilist võimalust, on Eestis läbi aegade püütud süsteemselt salvestada ja katalogiseerida just neid, keda me nimetame "eliidiks"; seda ajupotentsi kandjate koorekihti, mille katkematu ida- ja läänetuulte ajalugu on meile kõigele vaatamata alles jätnud.

Jüri Palm, Mihkel Mutt, Hando Runnel, Olav Maran, Sven Grünberg, Peeter Mudist, Rein Kelpman... oleks lühike järjestusprintsiipideta nimekiri, et loetletuid alfabeetiliselt või muul moel mitte diskrimineerida. Lühidalt: kirjanikud-kunstnikud-teadlased-luuletajad-pedagoogid. Nende kujutamisviis lähtub otsejoones Tõnu Tormise maailmavaate arhitektuurist, mis on staatiline, isegi majesteetlik komponeerimisviis. Kõik Tormise fotod on pildistatud mustvalge analoogfoto tehnoloogia ajastul – nad kõnetavad meid mustade, valgete ja hallide toonide keeles, tema piltide juures on tähtis fotode teravus ja kujutise teralisus, lakoonilisus ja hele-tumendite omavahelised mängud.

Portreteeritu põhjalik tundmine ja pikaajaline jälgimine on siin määravaks tema hilisemas pildilises iseloomustuses. Tallinna kikkis kirikutornid on Mihkel Muti jaoks ilmselt sama ainuvõimalik kui kolm lõvi Heinz Valgu tarvis, potipalmid Peeter Mudisti ümber, sadamaäärse kõdurajooni hurtsikud Rein Kelpmani taustamas ning eeterlikud õhukardinad poetess Doris Kareva meeleelundeid erutamas. Iga Tormise ikoon lähtub püüdliku täpsusega kujutatava enda aurast. Kelpmani foto, “made by Tormis”, nõiub mälust välja Kelpmani maalid, nõnda on ka Marani ja Palmiga; Karevat "sellisena" näidates taasluuakse mõistagi tema luule visuaalseid ekvivalente jne. Portreede seeria nagu paljud muudki Tormise fotod jätab seljataha igivana vaidluse "dokumentaalsest" versus "lavastatud" fotost. Pildikeskkonda Tormis muidugi dikteerib ja/või kontrollib, kuid ilma selleta ei saaks me teda ju kunstnikuks pidada. Leppigem siis pikantse väitega, et "dokumentaalsus" on teatav lavastamise alaliik, mis ju paratamatult lähtub kultuuriteadvuse kokkulepetest.

Peeter Linnap

Loe lähemalt