Kenter Kalbri fotonäitus “Katsed kraavis kino teha”

1 / 1

Tutvustus

Põhikoolist saati talviti Tartu sisehalli rulatama käies oli paratamatu tunniajane koju sõit pimedas, mis pani kujutlema kuidas kõik mööduvad kruusateed näeksid tänavalampide valgel välja. Nüüdseks olen leidnud viisi kuidas seda uudishimu rahuldada.

Olen milleeniumilaps Sangastest, vundamendi sain Pühajärve Põhikoolist ja lapsepõlve pikenduse veetsin Elva Gümnaasiumis. Pikemat aega olen Kõrgema Kunstikooli Pallase külalislahkust proovile pannud.
Fotograafia on aidanud oma kodukanti hinnata, olla tänulik, et igas suunas jalgratta sõidu kaugusel omapärast metsa ja võsa mida avastada.
Elementaarne roll fotograafial on jäädvustada olukordi mida homme pole võimalik. Samas pole alati võimalik oodata kuna kõige parem valgus paistab. Näiteks orus ja metsas ei pruugigi päikesevalgus murdudele jõuda. Nii siis olen teinud sohki ja võtnud valgusallika oma kätesse, öö pimeduses valgust lavastades.
Ma ei soovi, et säärast dramaatilist valgus käsitlust ainu lahendusena võetaks, tuhanded päevased klõpsud metsadest ja võsadest ootavad mu sahtlis päevavalgust veel. Tooksin tähelepanu valguse asemel tagasi kujutatud paikadele, millest enamus mu kodukandis. Loodan, et mu pildid tuletavad meelde kuidas oma kodukohas on ka võimalik kino teha, pole vaja välismaale minna eksootilisi paiku otsima. Pole mingeid vabandusi, tuleb vaid kannatlikult proovida. Nihu läheb niikuinii, aga kui lõpetad proovimast ei saagi teada mis nina all ootas.

Loe lähemalt