Klaveritrio. Aavik-Štšura-Leivategija

1 / 1

Tutvustus

Hans Christian Aavik (viiul)
Indrek Leivategija (tšello)
Maksim Štšura (klaver)

Kavas:
Ravel. Klaveritrio a-moll M.67
Schubert. Klaveritrio nr 2 Es-duur D929

Laval on kolm Eesti tippmuusikut, keda ühendab suur armastus Schuberti muusika vastu.

„See teos on pühendatud üksnes neile, kes sellest rõõmu tunnevad,“ kirjutas Franz Schubert 1. augustil 1828 oma kirjastajale Heinrich Probstile. Tema küsimus pühenduse kohta oli olnud igati loomulik: 19. sajandi alguses võis teose pühendus mõjukale isikule tuua heliloojale nii majanduslikku kasu kui ka laiemat tuntust ja toetust. Schuberti veidi mõistatuslik vastus ei väljenda aga niivõrd romantilist salapära, kuivõrd viitab uue kontserdikultuuri kujunemisele 1820. aastate Viinis.

Klaveritrio teise osa teema pärineb Schubertile eriti omasest žanrist – kammerlaulust. Seekord ei kasutanud helilooja omaenda loomingut, vaid Rootsi rahvalaulu „Se solen sjunker“ (Päike loojub), mida ta kuulis Fröhlichi õdede salongis tenor Isak Bergi esituses. See nostalgiline muusika on kõlanud ka kinolinal: režissöör Stanley Kubrick kasutas seda 1973. aasta filmis „Barry Lyndon“, et kujutada peategelase moraalset allakäiku 18. sajandi Inglismaal.

Kontserdikavas kõlavad need kaks suurteost kõrvuti, võimaldades kuulajal jälgida klaveritrio arengut 19. sajandi jooksul – Prantsuse revolutsioonist kuni Esimese maailmasõjani. Schuberti laululisus ja Raveli tantsulisus kohtuvad siin kui romantilise mõttemaailma kaks erinevat, ent võrdselt intensiivset väljendusviisi.

Vaheajaga kontsert kestusega u 2 t

Loe lähemalt